El libro muestra información de Treblinka, de como funcionaba a través de los ojos de uno de los poco sobrevivientes. En cuanto la narratavia, llama la atención el discurso parco, preciso, corto y en muchas ocasiones falto de sentimiento. Eso es en el aspecto narrativo, si se le ve como un ser humano, se entiende porque alguien no quisiera expresar estos recuerdos, estos momentos, estas pesadillas de una forma más descriptiva o "romántica". Expone su información directa y concisa, las emociones están muy suprimidas, probablemente como mecanismo de defensa. El epílogo es el lugar en donde se explaya la narrativa, sesgada, rusa, cruda, emotiva y muy dolorosa. "It is not true; there is no God. If there were a God, he would not allow such misfortune, such transgression, where innocent small children, only just born, killed, where people who want only to do honest work and make themselves useful to the world are killed!"Chil Rajchman oli poola juut, kes koos õega 1942. aastal Treblinkasse, natside surmalaagrisse saadeti. Mõrvamise protsess laagris oli lihtne ja kiire: vangid toodi rongiga jaama, mehed ja naised eraldati, neil lasti lahti riietuda ja siis saadeti otse gaasigambrisse. Ühtekokku tapeti selles laagris üle 750 000 süütu inimese. Kõike seda "aitasid" läbi viia vangidest abilised, kes tegid oma tööd peksu ja laulu saatel.Chil valiti üheks abiliseks ja ta töötas järgneva aasta jooksul juuksurina, riiete sorteerijana, laipade kandja ja hammaste väljatõmbajana. 1943. aastal oli Treblinkas vastuhakk ja Rajchmanil õnnestus põgeneda. See raamat on ellujääja mälestus õudustest, mida tema ja teised kogesid. Ta märgib, et on tihti mõelnud, miks temal õnnestus pääseda kui nii paljud surid, aga arvab, et just selle pärast, et keegi juhtunust kirjutaks, jäi ta elama. "I weep for my fate, for what I have lived to see." Kõik, millest ta kirjutab on valus. Me loeme sellest, kuidas ta riideid sorteerides oma õe kleidi leidis, kuidas naised juuste lõikusel palusid või milline oli parim tehnika laipade põletamiseks. Muuhulgas kirjeldab ta ka stseeni, mis heidab pilgu vangivalvurite mõttemaailma. Laagris tekkis olukord, kus mehed keeldusid gaasikambrisse minemast ja võitlesid sõduritega. Tulemuseks oli, et kõik vangid hukati, kuid kohalik ülemus oli sellisest asjade käigust ülimalt üllatunud:"Did you know, Doctor, that those chaps tried to swindle us?"Mathias was truly astonished and surprised. He could not grasp why the Jews did not willingly want to let themselves be murdered. He found this an abnormal development"See on õhuke, aga väga mõjuv raamat, sest ta kirjutab väga lihtsalt ja selgelt ja just see lihtsus teeb kirjeldatud jubedused raamatu nii mõjuvaks. Ma ei saa öelda, et lugege, sest tean, et soovitan valusat lugemiselamust. Ütlen siis nii, et kui otsustate lugeda, siis teadke, milleks valmis olla.
Do You like book The Last Jew Of Treblinka (2009)?
Not so much informative, yet a respectable memoir about terrible times.
—Emedr
An amazing account by one of the survivors of the horrors of Treblinka.
—Acurry
